Tuesday, December 4, 2012

Valel on lühikesed jalad.

     Meid lapsepõlvest õpetatakse, et valetada ei ole hea asi. Aga kõik meie teame ka seda, et kui kindlalt me  valet ei peida, see ikka tuleb kunagi välja.
     Keelatud vili on magus, seepärast paljud meist vaatamata vanemate ja lähedaste hoiatustele jätkavad valetada ja seetõttu saavad endale edasi probleeme. Valetamine ei mõjuta isikut soodsalt. Kui inimesed, mis ümbritsevad valekotti järsku mõistavad milline inimene nende lähedal on, nad lõpetavad usaldada ja teatavad teisi ette, et nad oleksid ettevaatlikumad selle inimesega. Seepärast öeldakse, et aus nimi on enam kui raha.
    Tänapäevases elus on raske inimestele usaldada ja enamus on lihtsalt harjunud valetada. Valetada endale või teistele, või kasutada hädavalet. Vaidlused teemal kas on valetamine humaanne tegevus või mitte ei ole üldse haruldased. Arvan, et juhtuvad elus situatsioonid, kus vale on hädavajalik. Aga enne rääkimist, üheksa korda mõõda, üks kord lõika, selleks, et pärast, kui see vale avanuks saab ei oleks sul mingit haletsust.
     Aga minu arvates oma lähedaste suhtes on valetamine jube ja aupakkumatu tegevus, vähemalt sellepärast, et silm on hinge peegel, ja armsad inimesed tihti tunnevad sinu valet pilgu kaudu.
     Arvan, et raske valetamisest loobuda isegi kui seda hirmsasti tahad, aga julge pealehakkamine on pool võitu.


 

No comments:

Post a Comment